Me, me and myself

Tööõpetuse õpetaja võttis kätte ja tegi võtmetest koopia . Pole ime, sest tal vist muud oma ajaga polnudki teha, see amet on mõttetu.

Ma kloonisin ennast, nii oligi minust kaks koopiat. Muidugi mitte identset, sest elu kujundab meie isiksust ja välimust. Üks neist oli lausa tüdruk. Kuidas? Meestel on X kromosoom ka olemas, see tasub vaid Y kromosoomi asemele peegeldada.

Kahjuks ei saanud teised sellest eksperimendist aru ning meid pandi vangi. Õigupoolest oli see mingi vilets kool. Peagi korraldasime sealt jailbreak`i. Me ei tormanud kohe välja, vaid peatusime meessoost klooniga ühes pottidega täidetud kongis. Potid ei olnud potid. Kui kaas pealt ära võtta, siis oli näha, et neil sees õõnsust polnud. Minu teine mina vajutas pottidele peale ning ilmus must määrduv õli, millega hakkas ta seinu värvima. Mulle ta seda trikki ei õpetanud, kuid ka mina puudutasin potti näpuga ja määrisin seina.

Jooksime paljalt mööda maa-alust koridori. Üles oleks olnud liiga riskantne minna, seal tabataks meid. Järsku läksid tuled kustu ning klammerdusime paremale seina külge, mida mööda hiilisime ühe ukseni, mis ei viinud üles. Avades selle leidsime end tööõpetuse klassis, kuid kõik aknad olid kinni ja välja me ei saanud. Hakkasin paaniliselt seda võtit otsima, õpetaja laua sahvris seda polnud. Lõpuks leidsime ning me ronisime välja ja ruttasime paljalt keset talve koju.

Kodus ei saanud kaua rahu, sest peagi koputas uksele keegi. See oli suur musklites mees, kelle vastu poleks me saanud. Minu naissoost kloon aga avas ukse ja läks talle kallale. Läksime temaga kaasa.

---

Jalutasin metsas ning jõudsin kohta, kuhu olen ennemgi oma rännakutel sattunud. See on ilus suur aed, kus on rohkelt lilli, uhke maja, väike surnuaed ja mälestusmärk ühele hukkunule. Surnuaia leidsin kohe üles, kuid mälestusmärgiga polnud nii lihtne. Ma oleks vist jäänudki seda otsima, kui ette poleks juhtunud üks tüdruk. Ta tassis kasti, milles olid skulptuurikujude jäsemed. Mind nähes hakkas ta natuke pahandama.

"Mis sa siin teed? See on meie aed!"

Ma ei lausunud sõnagi. Vaatasin ringi. Ka tema isa oli siin, kuid teda ei huvitanud minu kohalolu. Ta pigem vorpis magmast skulptuure. Keerasin ringi ning hakkasin vaikselt minema jalutama. Kuid tüdruk vast vastuseta mind minna ei tahtnud lasta. Mind tabas kaelale mingi ümmargune ese, mille ta mõne tööriistaga oli tulistanud. Ega see mulle üllatuseks tulnud ning õnneks ei teinud see üldse haiget. Jätkasin täiesti rahulikult jalutamist ning ei teinud isegi välja.

Ta ruttas mulle kaasa ning muutus nüüd sõbralikumaks.

"See tee viib metsa. Sa eksid ära."

"Metsast ma tulin ja ära ei eksi."

Ümberringi oli lumi ja hoolimata sellest, et tulime just rohelisest aiast, muutus ilm väga külmaks. Me vestlesime igasugustel teemadel.

"Minu isa on skulpturist ja ta õpetas ka mind seda tööd tegema. Ma läksin ära, et muud õppida ja kui tagasi tulin, siis ta mind enam ei õpetanud. Ta ütles mulle, et kui ma olen midagi katkestanud, siis las nii see ka jääb. Nüüd aitan teda mõnikord, kuid ise enam skulptuure ei valmista."