Post-human

Mulle oli vahepeal kasvanud naha peale valge mass. 10 sõrme asemel oli 6. Need polnud lihast ja luust, pigem samast koostisest, mis küüned. Hooaegadega muutus see bioülikond. Talvel pudenes ta maha ning pärast kasvas tagasi.

Blackberry

Minu aias on mitu marjapõõsast, ent sellise leidsin sealt esimest korda. Ta kandis mustsõstraid, mis olid pirakad nagu õunad. Kahjuks olid need vaid pooleldi küpsed. Võtsin paar ampsu sellegipoolest.

Supercomputer

Ma polnud seda kunagi kasutanud, sest see polnud täielikult kokku pandud, kuid mul on kodus superarvuti. Elar käis selle juthmeid iga päev külma voolikuveega jahutamas. Kuna mul eile lakkas tavalise arvuti monitor töötamast, siis ronisin selle teise arvuti taha. 

Aeg-ajalt jälgisin naabrite tegevust. Kuulsin kaht naabrit, kes nüüd pesitsesid mu kunagises vanaisa majas, rääkimas mulle külla tulemusisest. Ajastus poleks saanud viletsam olla. Mu maja oli must ja räpane, kuid see polnud kõige suurem probleem. Nimelt tuli mulle külla üks salaagent. Tema järel trügis kohe see paar sisse ning ma pakkusin neile teed.

Treachery

Käisin Tamrieli universumis. See oli suur ja ilus koht.

Lülitasin arvuti sisse ning istusin toolile. Toas olev onu hakkas oma sõbrale rääkima:

"No jälle ronib sinna, kus tal pole pistmist."

Järgnes minu halvustamine ja kuna arvuti oli tegelikult minu onu oma, siis ma lülitasin selle välja ja läksin teise tuppa. Möödus natuke aega. Nüüd tulid teised pereliikmed ja ma mõtlesin, et ka nemad ei taha muud kui tüli kiskuda, kuid tuli välja, et neil oli hoopis üks palve. Võtsin selle vastu.

Minu töö oli terve armee ühte kohta meelitada. Kuidas seda teha? Läksin kohe pealike juurde. Need olid 14 isandat, kes kõik kandsid sama helepruuni värvi rüüd. Peas olid neil kiivrid, millel kaks suurt sarve. Polnud võimalik öelda, kas nad üldse olid inimesed. Rääkisin nende juhiga, ülejäänud 13 istusid samas lauas. Sain ta nõusse ning ta vaatas ühe teise isanda poole ja täielikult hävitas ta. Helesinine valgusesähvatus, karjuv vari, lehvivad tumedad tiivad ja kadunud ta oligi. Nimelt olin reeturi välja andnud või vähemalt juhti veennud, et too oli reetur. Peale seda andis juht käsu liikuma hakata ning temaga 12 identset isandat lahkusid ruumist samal ajal, kui ta võttis kaheotsalise oda välja ja asus mind tapma. See tal ei õnnestunud ning ta leidis tänu mu taktikatele oma lõpu.

On ice

Oli öö ning pime. Sõitsin parklas autoga, esimene käik sees. Maa oli imelikult libe, seda kattis õhuke jääkiht. Enda ehmatuseks ei tundnud ma oma jalgade all pedaale. Sellest hoolimata julgustas isa mind sõitma. Me polnud sõitu ette plaaninud, kuid tema sõnul tuleb see kasuks ning nii ma sõitsingi aeglaselt parklast välja. Pööranud paremale, proovisin vasaku jalaga pedaale kompida ning leidsingi need. Sidur, pidur ja gaas. Edasi läks kõik ladusalt.

Mina ja Grete olime parajasti üksi kodus. Mäletan, et mul oli valida mitme asja vahel, üks neist oli näiteks vesi. Oleksin võinud vee elemendiks muutuda ning tahte korral end väiksemateks osadeks jaotada. Teine oli punane rüütel. Peale laheda ja hirmuäratava riietuse polnud tal mingit eelist. But red armor is an advantage in itself.

Mul oli spetsiaalne koht, kuhu ma oma isa majas kõik maiused olin ladunud. Seal oli komme, marju ja kõike muud head. Üks pulgakomm oli mingil naljakal viisil mähise kaudu ühendatud teise külge. Näitasin seda Gretele. Lapse mõistusele oli see naljakas ja naersime koos. Andsin talle ühe pulgakommi. 

Kööki oli miski tulemas. Kuidas seda kirjeldada? Roheline. Midagi koletise, inimese ja löga vahepealset. Läksin seda jalaga tagasi togima, kuid minema see ei läinud ning...

Undercover work

What`s there to say? Tegin tööotsi, olles undercover. Nothing too big ja ma ei tahtnudki väga palju tähelepanu. Seega hoidsin end tagasi ning uurisin töö kõrvalt igasuguseid asju. Mis selle mõte oli? Launching the grand plan. Muidugi pole eeltoodu lihtne ning those were just some baby steps.

Fantoom

Ma olen juba tükk aega tahtnud fantoomiks saada. Tegin sisseastumiskatse ja sain üle noatera endale koha ülikoolis. Sinna minnes leidsin aga, et mõnele ma ei meeldinud, kuna nendel polnud seda ainulaadset võimalust. Fantoomi elu oli erinev sellest, mis ma esialgu ette kujutasin, kuid siiski üsna huvitav.

Enter the chatroom

Sai veidi jalgpalli mängitud. Millegi pärast väravavahti ei olnud, mängus oli mitu palli ning mina seisin väravast vasakul ja muudkui lõin neid palle platsilt välja. Käisin ka ujumas ning hüppasin kõrgelt vette.

Vana jututuba oli juba tükk aega maas olnud. Üks inimene otsustas selle taas elustada ning leheküljele minnes laadis nüüd vana jututuba alla ja siis ilmus ülemisse ekraaniossa uus kollane aken. Inimesi oli seal tunduvalt rohkem kui eelmises, umbes 25 tükki. Ehk oli see seepärast, et alguses ongi väike boom, hiljem vaibuvad asjad maha. Nägin nimekirjas ka mõnda vana.

Jututuba muutus päris ruumiks. administraator oli nüüd vana kerge naeratusega naine, kes mängis klaveril Beethovenit, külastajad istusid pinkides ja kuulasid teda. Moderaatorid tegelesid muu tähtsaga, näiteks jagasid laiali lehti, mil olid noodid ja sõnad peal. Ma mõtlesin, et mina mingil juhul laulma ei hakka. Kui sunnitakse, lahkun.

Stsenaarium muutus veelgi. Nüüd olid kaks daami ebatavalises pidulikus riietuses ning parajasti toimus suurejooneline festival. Siinkohal proovisin hakata asjade käiku natuke muutma, kuid kuigi mul see mingil määral õnnestus, polnud ma täielikult teadvuslik ning kontroll enda üle puudus.

Unistuste rand

Mu ema viis mind, Margretit ja Mariat autoga randa. Küll aga esines mingi rike ja pidime seisma jääma. Mina ja Margret jäime sinna autosse, samal ajal kui teised kaks kadusid uue auto peale. Meie autos oli toitu, mis võimaldas paar päeva ära toituda. Nii me seal autos istusimegi. Päev sai otsa, tuli uus, möödus seegi  otsustasin ma randa kas või kõndida. Margret jäi autosse.

Peagi ilmus ema ja sain auto peale. Läksime randa, mis tegelikult ei olnud väga kaugel. See on rand, kus olen varasematel retketel mitmeid kordi käinud. Mis tõmbab mind sinna? Rand ise on üsna lihtne. Liiva on umbes 50 meetrit, siis tulevad lained. Kohe ranna alguses on üks restoran, kui seda üldse saab nii nimetada. Võib-olla on parem öelda putka. Seal käivad inimesed ning söök tehakse kohapeal valmis. Tükk maad edasi paremale minnes on mere ligidal suurem ehitis. Sel on puust platvorm, mille peal on võimalik laineid vaadelda, restoran ja katus. Inimesi ringleb seal palju, kuid katusel on tavaliselt üks silmatorkav tegelane.

Randa saabudes oli juba öö ning mul oli tõsine nälg. Läksime sinna "putkasse", kus leidis aset tavatu olukord. Kui putka oli minu eelmistel retketel töökorras olnud, siis nüüd oli justkui elekter välja lülitatud. Ükski pliit ei töötanud, kausis asetsesid kotletid, mis niisama seisid seal. Mu ema proovis seda märkamata midagi osta, kuid talle öeldi, et ei saa. Ta võttis rahakoti välja ja hoidis seda natuke aega nähtavana ning käes. Mõne sekundi pärast läksid pliidid punaseks, toit hakkas õlis särisema ja ema võttis paar eurot rahakotist välja ning andis need üle samal ajal, kui minu jaoks poetati ühte kaussi 3 kotletti. Lisaks valati kogu rasv peale. Tundus väga ebatervislik.

Kui ma ärkasin, polnud minu emast ja pliitidest mingit märki. Oli vaid seesama putka ja selle lähedal lõke, kus närustes riietes inimesed end parajasti soojendasid. Otsustasin minna mereäärsesse restoranimajja, ehk toob see mulle mingit selgust. Nii ma sinna jalutasingi. Kohale jõudes nägin umbes seitset inimest platvormilt restorani sisenemas. Ise ma restoranist midagi ei otsinud, kõndisin natuke puust platvormil ja läksin katusele. Seal oli paar inimest, seehulgas üks budist, kes istus värvikas üles-puhutud toolis. Ma ei hakanud temaga rääkima, temast poleks olnud mingit kasu.

Viskasin pilgu peale telefonile. Ehk tundub see lugejale nagu ulme, kuid telefon toimis ka GPS-seadmena, kõikide kontaktide asukoht oli mulle näha ja teada. Margret istus ikka veel autos. Huvitav, kas tal olid toiduvarud juba otsa saamas? Otsustasin igaks juhuks sinna minna ja Margret sealt ära tuua, kuid tee peal nägin ema autot. Minu ema koperdas tagaistmelt välja ja paistis, et ta oli joonud. Märkasin ka Mariat ja küsisin temalt, kas tema sõitis selle autoga. Vastuseks oli jah. Nii tore kui see ka näis, on Maria juhilubadeks liiga noor, kuid ma ei hakanud teda süüdistama. 

"Kas sa oled joonud? Miks!? Miks sa seda teed?"

"Ma tahan noor olla."

"Sa ei saa noor olla. Võid juua palju tahad, kuid nooremaks sa sellest ei saa. Tekitad vaid endale kahju."

"Ei," sekkus Maria, "ta on minu eest hoolt kandnud."

Mehed mustas

Aeg tuli kätte ja ma läksin ülikooli. Sain kohtuda oma kursusekaaslastega, enamik neist olid noormehed. Minu üllatuseks olin mina ja üks teine mees ainukesed, kes ülikonnas ei olnud. Poleks arvanud, et esimene päev niivõrd pidulik on. See teine tüüp oli veidra välimusega. Ta kandis prille, põsel tedretähnid ja hambad ulatusid suust välja nagu ta irvitaks kogu aeg. Veidi tuttav. Meenutas üht poissi, kes läks peale kolmandat klassi teise kooli.

Avastasin, et mu kehal on armid ja hakkasin neid kratsima. Mõnus?

Thicket of corruption

Eksamite tulekul käisin Haapsalus ning laenasin ühest koolist kolmelt õpetajalt aabitsad. Nad olid väga agarad mind aitama. 

Nüüd tuli aeg aabitsad tagasi viia. Ainuke asi oli selles, et mul polnud transporti. Vaatasin nimekirja ning leidsin, et võlgnen vaid ühe aabitsa, teised anti mulle päriseks. Rääkisin sellest oma emale ning too nõustus mind sinna sõidutama. Kui me kohale jõudnud olime, vaatasin ma oma koti sisse ning avastasin sealt üksnes mingi bioloogia õpiku. Kogu teekond oli mõttetu. Mu ema oli kiire vihastuma ning hakkas kohe füüsilist vägivalda kasutama. Vastasin samaga, ta kohkus väga. Seletasin talle, et see pole mingi lahendus ja nüüd ta teab, mis tunne on. Anyway, jõudsime koolihoonesse ning ta tegi kõne, arvatavasti sellele õpetajale. Kogu jutt oli mulle kuulda ja selgus, et ma oleks põhimõtteliselt võinud selle raamatu endale jätta ning tagastada polnud vajagi. Ta hakkas ära minema. Mul oli aimus, et nüüd pean koju jõudmise eest ise hoolitsema, kuid jalutasin temaga kaasa, kuna iialgi ei tea. Olukord läkski niimoodi, et tema sõitis autoga minema. Kuna ta sõitis minu suhtes vastassuunda, siis kõndisin talle natuke ette, et ta peatuks, kuid seda ei juhtunud. Mis seal ikka? 

Läksin ühele tuttavale tüdrukule Haapsalus külla. Ta oli mind nähes üliõnnelik ja kallist ma ei pääsenud. Sinna ma siiski ei jäänud. Õhtu saabudes hakkas linn muutuma. See ei näinudki enam välja nagu linn, pigem suur seeneniidistikust koosnev rägastik. A thicket of corruption. It left me expecting nightmares around every corner. What`s worse, the more the night went on, the more of a grim and horrendous place it became. Huvitav kogemus.

Dodging bullets

Ärkasin kuskil kell 11 telefonihelina peale. Tuli välja, et mulle helistas parajasti Anna. Kust ta mu numbri sai, seda ei tea. Igatahes kutsus ta mind esimese asjana esmaspäevaks enda juurde ja küsis, mida ma tahaks, et tema mulle süüa teeks. Olles just ärganud, saanud selle üllatuse osaliseks ja esimest korda tema häält kuulnud, ei osanud ma midagi spetsiifilist tahta. Hiljem mõtlesin, et oleks olnud hea kartuleid koos vorstikeste ja mädarõikaga süüa.

Läksin ühele vampiirile külla. Me olime varem detektiivitöös koostööd teinud ning oli põhjust arvata that someone is after us. Leidsingi ta surnuna. Lükkasin ta keha eemale ja nägin põrandal ID-kaarti ning muud, mis võinuks kasuks tulla. Ainuke probleem oli see, et ma ei mäletanud, kuidas neid üles võtta. Proovisin enterit, ctrl ja space key`d. Seejärel mõtlesin natuke ja mäletasin, et mõnikord on ka e kasutuses. Sellega sain üht-teist tehtud, kuid kõike vajalikku ei saanud sellegipoolest kätte. Olin parajasti e-võtit klõpsimas, kui märkasin silmanurgas tumedat kuju. Kükitasin, et jääda talle nähtamatuks, kuid ta oli juba mind märganud ja esimese asjana tulistas ta silmast koonusekujulise pronksist kuuli välja. Sellest õnnestus mul slow-motionis paremale põigelda, samas uurides seda tegelast. Raske öelda, kas ta oli inimene. Vasakus silmas põlev tuli, nagu terminaatoril. Robotlik hääl. Võin siin eksida, kuna tal olid parajasti riided seljas, mis varjasid teda, kuid tema vasak kehapool oli vist metallist. Minu suunas kuule tulistades andis ta oma robotliku häälega teada, et tema on vampiiritapja Van Denreich. Sound familiar? Eks ma põiklesin kõrvale ning liikusin majast väljapoole. Õieti polnud see enam maja. Tegemist oli minu kooli aktusesaaliga, juhtunu oli aset leidnud laval. Kas see kvalifitseerub puändina?

Perpertuum mobile

Vaatasin üht ringristmiku joonist, see polnud üldse keeruline. Samas oli mul raskusi teekonna määramisega ja pidin mitu korda uuesti alustama. Ehk oli asi vähenenud keskendumisvõimes?

Mõned sõbrad võtsid minuga Interneti kaudu kontakti. Nad ehitasid igiliikurit ning neil oli asja käimasaamisega veidi abi vaja. Masin ei olnud väga keerulise ehitusega. Üks puhur, mis oli juhtme kaudu ühendatud kastiga, mille sisust ma siin ei räägi. Ei mingeid linte ega hammasrattaid, mis kasutegurit tõstaks. Ma teadsin, mida teha ja nii ka tegingi, kuid ei saanud puhurit veel tööle ning kuna oli juba hilja, jätsin asja pooleli ja  läksin magama.

Voodis oli külm.

Ma olen paparazzi?

Kõige varasem asi, mida mäletan, on see, et ma sõitsin puunotiga ringi. Olin just Vabaduse puiesteelt ära keeramas, kohas, kus oli tee ääres kunagi putka. Seal samas nägin Elarit. Proovisin sõidu pealt tere öelda, kuid  rohkem kui "ter-" suust välja ei saanud, sest ma kihutasin temast siuhti mööda, nii kiire olin ma. 

Koju saabudes leidsin aia äärest rohelise eseme. Ei saa öelda, et see lilleõis oleks olnud, kuigi ta oli vastava suuruse ja peaaegu õige kujuga. Kindel olin vaid selles, et tegemist oli orgaanilise ainega. Majja jõudes hakkasin suppi keetma. See on põhimõtteliselt borš + pelmeenid. Küll aga märkasin, et ühe poti sisu läks mürkjalt roheliseks, pelmeenid olid tundmatu võõrkeha poolt nakatunud. Ega päästa polnud midagi, viskasin need minema.

Mingil hetkel leidsin end koolist. Mäletan, et parajasti toimus aktus ning, nagu tavaliselt, käis selle juurde show. Ka Herman oli seal. Kahjuks on edasine suur mäluauk, meenub vaid see, et läksin pärast poodi kedagi jälitama. 

Kuna olin juba poes, ei tahtnud ma läbi kassa tagasi hiilida, otsustasin seega shokolaaditahvli osta. Hiina shokolaad. Õieti ei näinud see üldse välja nagu shokolaad, pigem hoopis pakk täis üllatavalt jämedaid rohukõrsi. Sellegipoolest maitses ta väga hästi ja ma pistsin selle nahka ilma, et oleks kassasse läinud ja maksnud. Kuid nüüd tuli mängu see inimene, keda ma poodi olin jälitanud. Teda kirjeldada on raske. Ülikonnas, groteskse filmistaari näoga. Esimene asi, mis ta tegi, oli see, et ta viskas imeõhukese nööri lae külge, ühe elegantse lambi ligidusse. Seejärel hakkas ta mööda vaevalt nähtavat köit üles ronima, nägu lambi poole. Jõudnud lambiga ühele kõrgusele, võttis ta kes-teab-kust teise samasuguse nööri, riputas sellele kaks pallitaolist keha ja laskis need aeglaselt alla. "He dropped the balls," mõtlesin mina, kuid tegelikult oli tegemist kahe kommiga, mille ta oli tõenäoliselt mõnest pakist näpanud. Järsku märkasin Hermanit oma kõrval. Oli ta just sinna ilmunud või koos minuga nö filmistaari jälitanud? Ega ma sellele väga palju tähelepanu ei pööranud, kuna nüüd algas tõeline show, mis polnud aktusega isegi võrreldav. Ta tegi igasuguseid trikke, laulis ja ühel hetkel pooldus kaheks. Seda on võimatu seletada, kuid tema ette vasakule tekkis mustanahaline mees, kes laulis temaga kaasa. Oli see tema stand? Ei võtnud väga palju aega, kuni selliseid tekkis neli tükki ja originaal kadus üldse ära. Ma ütlesin naljatades Hermanile, et tüüp pööras mustaks, naersime selle peale. Kauemaks ma ei jäänud. Võtsin veel ühe hiina shokolaadi, läksin kassasse ja maksin ära.