Double life

I had arrived in my dorm. Rather beautiful and clean it was, with the entire room belonging to me. But it was not the only home I had in this new city I had moved in. I flied over to the other place and suddenly it was night time. Entering from the window, a room full of old things covered with dust welcomed me with silence. The color of rust permeated everything in this odd shelter. As it turned out, I had a roommate, a girl, who was not too uneasy on the eye, yet much like the room itself, with dark-orange skin on her forehead and rags for clothes. I would live in that place and do many things, including occasionally reminding myself to remember this dream when I wake up, but unfortunately I did not write this down as the first thing in the morning and now that the time is 16:33, I can't remember enough to describe what happened.

Sunny beach

We ( physics ) went to the beach, although no one in there corresponded with a person from my actual subject.

First our group leader made some joke and slipped himself down on the sand in a very comfortable way. I did the same, except I was near the edge of the hill of sand and I slided down with my hands connected and the friction from them slowing me down. It was fun, though it did not get the same reaction as the previous event.

Next, they came down to the same placewhere  I was and slam-dunked a basketball. We moved on to the water soon after and started playing some kind of a game that included kicking the basketball, which had turned into a volleyball by then. For some reason I could not move in the water. I floated fine, but had trouble reaching the ball, even by crawl stroke.

My second dream was about creation. I would make these beautiful landscapes with this music playing. As you can guess, my dream was a mirroring of that video I watched some time ago before going to sleep. I don't actually make exteriors in Morrowind, I'm more in the field of quests.

The face of speed

Deep within the Universe, beyond human knowledge, there is a truly exotic being. It is the face of speed that goes in the speed of face... err, I mean light.

"I don't particularly remember doing a lot of murdering in my dreams..."

I say that and then have a dream like this.

I was living with these two old women. More like a prison than a home. There was a third old woman as well, but she was not one of the two. Like the other habitants of the house, they tortured her. There were also drugged people in the house, usually laying unconscious on a chair. Or were they drugged? Never saw them move a muscle. Perhaps they were dead.

Those two old women weren’t exactly kind to me. For example, one time one released moths on me and a few seconds later the other sent a swarm of wasps flying at me. I ran to the bathroom, but was stung quite a bit. There`s this option called „restart“ on most computer games, which serves to change the outcome, should it not be what the player wanted or was supposed to do, and having played them, it also appears in my dreams. So I restarted and ran towards the bathroom as soon as the moths were thrown. Locked the door before the wasps could even get there.

These old grannies were insane and there was no escape from them so I decided to just kill them. A few bumps on the head left them unconscious. I looked at a young woman, in her late teenages, sitting on the chair near the windows with her eyes shut. Her hand was so very limp and she had no response to what was happening around her.

I went to another room, for some reason. As I returned, the dead or drugged people were placed differently. One of the crazy old grandmas was missing. I looked at the one present and she opened her eyes for a second, then doozed off. I was going for throwing her out of the window. It was the ninth stair and she wouldn´t survive the fall. Opened the window, dragged her body up and pushed it out. Behind me a scream and as I looked, a crazy old lady with a knife.

High school murder

I'm a little late writing this so it's rather fuzzy on the details.

I was back in high school again ( or the University? ) and a classmate was murdered. What I remember the most was thinking that this time the culprit wasn't me. I don't particularly remember doing a lot of murdering in my dreams and it could be that it was a figment of my imagination during the dream.

I wasn't very concerned about the murderer himslef / herself and the police didn't bother much with me. My classmates were a little scared about the whole situation, though. Nevertheless, classes went on and I attended every one of them.

Mentor

I went to school in August and found that lessons were still being held. I went to the Russian class (the other one) and stayed there for a while to study. Then I decided to look around in the school and met my mathematics teacher. As usual, she was very happy and busy. I started walking home, but saw my physics teacher with an empty carriage. I couldn`t just ignore her and went to talk to her.

"I got into psychology, just like I wanted."

"Oh, I thought you were going to go into physics."

"Err... I meant physics, not psychology."

She was having classes too and I figured it would be a good idea to go to them and revise some of the older stuff.

Thinglings

„Quick, get him!“

The two small strange things were chasing me down in the pool. I was too fast for them, though, and disappeared as I reached the end of it.

„He got away.“

„He arithmetically programmed us so he can predict everything we do. It is easy for him to escape.“

„I wonder if we can catch the queen of the waters.“

„You need to be in water for that.“

„But I am in water...“ And it dives.

Fighting for the cause

I managed to get a group of people together to do good. And so we did. Thing is, others were doing the same, but not quite like we were. That was something we did not like at all. We ended up fighting each other instead of helping people.

The farewells

Last time I saw my father`s side of the family was during my grandfather`s birthday. We all knew we wouldn`t see each other for a long time as I`m going to another city.

That might not have been the case if I needed some help with driving and I`d get a chance to see my father again. "We might still see again," I said. And so it happened that last weekend I went driving with him on Saturday.

"Told you I`d see you again."

Back to cable TV

I had somehow managed to transport myself back in time and into my younger self. This is one of the things I have wanted to happen and for some time it seemed very real. For some reason I visited my grandparents with my father. We didn`t do the usual things like chatting and eating some food. There were no newcomers to the family present as they had not yet been born.

Instead of leaving just with my father, my grandparents went along. I was left sitting on the backseat with them and decided to tell them about how I traveled back to year 2002 and have knowledge of what the coming years would bring.

All I could muster up was that they would lose cable TV.

Mats

We were in the underground gym (if you can even call it that) and there was some crazy stuff going around in there. However we got announced that it was soon time to leave as others were to have their turn. Everyone picked up something, I ended up with an enormous blanket. As I was carrying it away, the new guys (girls, actually), shouted for me to stop because I had taken the wrong thing. They were here to dance ballet or something and wanted the mats gone. Okay, so we all came back and took some mats. One of the girls would call me an idiot and look down on me for some reason. I just ignored it.

Complete hypnosis

Perhaps you have heard of Kyokasuigetsu. It is a complete hypnosis that goes into effect immediately. A swamp can appear as a beautiful garden and a devastating defeat may seem like the greatest victory. Even if you realize you`re under it, there is nothing you can do.

That is what I thought when I set out to test it. I decided to do  this on a cashier and play dumb if she notices me walking out without paying the money. To my disappointment, simply walking out didn`t work. Maybe it wasn`t that allpowerful at all or it was something other than complete hypnosis. Or maybe I wasn`t good at wielding it? I acted like I forgot to pay and was having trouble with memories.

The second experiment was more successful. Instead of walking away, I made two 1-euro bills seem like 50 + 25 bills. She didn`t know the difference.

Angel radio

As a demon I could not stand this at all. I went and dismembered the angel responsible for the radio and dug multiple graves for different parts of his body. Found it was great making fun of him so I kept the head.

<<Switch characters>>

I really wondered what had happened to Angel radio. The usual host was gone and now something completely different was going on in there. No information either, so no one knew what happened.

<<Switch back>>

You see, angels don`t die very easily. You can slice one apart and you still haven`t killed it. This guy was no different and even though all that was left of him was the head, he was still alive and talking. I decided to dump his head under a building, where he later started to cry for help.

Me, me and myself

Tööõpetuse õpetaja võttis kätte ja tegi võtmetest koopia . Pole ime, sest tal vist muud oma ajaga polnudki teha, see amet on mõttetu.

Ma kloonisin ennast, nii oligi minust kaks koopiat. Muidugi mitte identset, sest elu kujundab meie isiksust ja välimust. Üks neist oli lausa tüdruk. Kuidas? Meestel on X kromosoom ka olemas, see tasub vaid Y kromosoomi asemele peegeldada.

Kahjuks ei saanud teised sellest eksperimendist aru ning meid pandi vangi. Õigupoolest oli see mingi vilets kool. Peagi korraldasime sealt jailbreak`i. Me ei tormanud kohe välja, vaid peatusime meessoost klooniga ühes pottidega täidetud kongis. Potid ei olnud potid. Kui kaas pealt ära võtta, siis oli näha, et neil sees õõnsust polnud. Minu teine mina vajutas pottidele peale ning ilmus must määrduv õli, millega hakkas ta seinu värvima. Mulle ta seda trikki ei õpetanud, kuid ka mina puudutasin potti näpuga ja määrisin seina.

Jooksime paljalt mööda maa-alust koridori. Üles oleks olnud liiga riskantne minna, seal tabataks meid. Järsku läksid tuled kustu ning klammerdusime paremale seina külge, mida mööda hiilisime ühe ukseni, mis ei viinud üles. Avades selle leidsime end tööõpetuse klassis, kuid kõik aknad olid kinni ja välja me ei saanud. Hakkasin paaniliselt seda võtit otsima, õpetaja laua sahvris seda polnud. Lõpuks leidsime ning me ronisime välja ja ruttasime paljalt keset talve koju.

Kodus ei saanud kaua rahu, sest peagi koputas uksele keegi. See oli suur musklites mees, kelle vastu poleks me saanud. Minu naissoost kloon aga avas ukse ja läks talle kallale. Läksime temaga kaasa.

---

Jalutasin metsas ning jõudsin kohta, kuhu olen ennemgi oma rännakutel sattunud. See on ilus suur aed, kus on rohkelt lilli, uhke maja, väike surnuaed ja mälestusmärk ühele hukkunule. Surnuaia leidsin kohe üles, kuid mälestusmärgiga polnud nii lihtne. Ma oleks vist jäänudki seda otsima, kui ette poleks juhtunud üks tüdruk. Ta tassis kasti, milles olid skulptuurikujude jäsemed. Mind nähes hakkas ta natuke pahandama.

"Mis sa siin teed? See on meie aed!"

Ma ei lausunud sõnagi. Vaatasin ringi. Ka tema isa oli siin, kuid teda ei huvitanud minu kohalolu. Ta pigem vorpis magmast skulptuure. Keerasin ringi ning hakkasin vaikselt minema jalutama. Kuid tüdruk vast vastuseta mind minna ei tahtnud lasta. Mind tabas kaelale mingi ümmargune ese, mille ta mõne tööriistaga oli tulistanud. Ega see mulle üllatuseks tulnud ning õnneks ei teinud see üldse haiget. Jätkasin täiesti rahulikult jalutamist ning ei teinud isegi välja.

Ta ruttas mulle kaasa ning muutus nüüd sõbralikumaks.

"See tee viib metsa. Sa eksid ära."

"Metsast ma tulin ja ära ei eksi."

Ümberringi oli lumi ja hoolimata sellest, et tulime just rohelisest aiast, muutus ilm väga külmaks. Me vestlesime igasugustel teemadel.

"Minu isa on skulpturist ja ta õpetas ka mind seda tööd tegema. Ma läksin ära, et muud õppida ja kui tagasi tulin, siis ta mind enam ei õpetanud. Ta ütles mulle, et kui ma olen midagi katkestanud, siis las nii see ka jääb. Nüüd aitan teda mõnikord, kuid ise enam skulptuure ei valmista."

Video games

Maybe I`ve been playing too much Prototype 2, because all I did this time was fly from building-to-building in a New York setting. The view was 3rd person, which I don`t like that much, unless it`s centered on the character. Mõne unistus võibki olla kõrgel taevas vabalt ringi lennata, kuid minu jaoks oli see igav. Sama, mis mängu enda mängimine ja kuigi esimesed 5 minutit õhus lennelda on lõbus, harjud ja tüdined sellest kiirelt ära, sest kaua sa ikka lendad? Igatahes oli Prototype`i unes mängida üks neist asjadest, mida ma olen tahtnud teha ning nüüd on see ka ära proovitud. Järgmisena võiks Portal kahte näha.


Mu mälu hakkab vist vaikselt paremaks minema, sest hiljuti mäletan rohkem kui üht unenägu. Tavaliselt on need väga erinevad, kuid kuigi ka seekord oli kogemus võrreldamatu, siis tegemist oli samuti videomänguga, lihtsalt erinev stiil.

Teist žanrit pole ma juba ammu mänginud. Meenutas hack and slash mänge. Vaade siis taevast, ent mitte väga kaugelt. Tegevus toimus Tristramile sarnanevas külakeses, kuid puudus põrgusse viiv kirik. Palju elanikke seal ei olnud, sest nad olid bandiitide eest põgenenud. Nagu tavaliselt uuemates mängudes, siis oli paar tähtsat tegelast ja ülejäänud isikud jäid tagaplaanile. Siin ei saanudki elanikega rääkida. Oli vaid üks (ilus ja noor) nõid, kes andis ühe ülesande, ilmus mõnikord küla erinevates paikades üles, mõnikord oli üldse kadunud ning temaga sai asjade eest kaubelda. Tema antud ülesannet ma kohe täitma ei läinud. Ma vaatasin pigem, mis ida pool leida oli. Guess what I found? Nothing but bandits and goatmen. Läksin saagiga tagasi ja müüsin maha. Tasub vist mainida, et see sarnanes hack&slash mängudega nii palju, et mul oli isegi automap peal. Ka põhjas leidus bandiite, kuid mingil hetkel sattusin kokku elite salgaga, kes valvasid suurt jämedat puud, millest vaid alumine osa ekraanile mahtus. That is so typical for these games. Klikkisin peale ja mulle anti kaks võimalust:

1)      Magic sword. Passive +2 strength +3 defense.

2)      Magic bow. Passive +3 dex.

Esimene oli justkui parem, kuid vibukütina oli minu strength stat fikseeritud 19 peale. Sellest üle lihtsalt ei saanud minna, niisiis võtsingi teise.

Two in one

One Piece. Iga tegelane kasutas üht new move`i. What`s your new move?

Minu kontaktidesse oli tekkinud manipulaator. Ta põhimõtteliselt valitses mu elu ja temast ei saanud kuidagi lahti. Ma olin Jägala suvemajas koos perega ning üks uus perekonnaliige küsis minult tema MSN-i. I came up with some sorry excuse and tried to get his attention away from that. Ta sai selle minult ikkagi.

Black magic

Oli keskag. Mina ja üks partner olime musta maagia artifactide otsingul. Me polnud mingid inglid, meie eesmärk oli neid kasutada, et ise rohkem võimu saada. Olime parajasti sihiks võtnud metsa nimega Ragshell. Nimelt paiknes seal ühe rituaaliga seotud ala, kus viimasel ajal oli nähtud kummalisi asju. See koht erines ülejäänud metsast selle poolest, et mõned puud olid justkui kännuks saetud ning seejärel lohk kännu sisse uuristatud. Kuid ega inimene selliseid asju teinud. See oli ka sohusem kui muud kohad ning sügavale minnes võis arvata, et oled sattunud koopasse, mille seinad on juurdega kaetud. Kahjuks midagi me ei leidnud, kuigi avastasime, et see oli suurem kui kaardil olev ala.

Mungad põletasid küünlaid ning laususid palveid. Seal oli ka see poiss, kelle pärast tulime. Must maag, nagu meiegi, ent tal pidi talenti olema, et nii noorelt sellega tegeles. Minu partner võttis meid tutvustamata tal käest kinni ning libistas sõrmega üle poisi käe, lisades paar võlusõna. Selle tähendus? See oli justkui märguanne, et we know who you are and we are one of you. Poisi käele tekkis hetkeks ämbliku tätoveering ning mungad enam ei palvetanud. Ei, nad vaatasid seda imelikku meest, kes altaripoisile võõras keeles midagi veidrat ütles. Algul oli nende silmis segadus, siis hirm. Mõni astus isegi paar sammu eemale.

Kuid meil oli neist ükskõik. Hakkasime poissi pinnima. Ta soovis Ragshell`i elustada ning tema tahtejõu tulemusel oli mets muutunud. Näitasime talle isegi kaarti ning oma kaardistatud ala, see koht oli kaks korda suuremaks kasvanud.

Post-human

Mulle oli vahepeal kasvanud naha peale valge mass. 10 sõrme asemel oli 6. Need polnud lihast ja luust, pigem samast koostisest, mis küüned. Hooaegadega muutus see bioülikond. Talvel pudenes ta maha ning pärast kasvas tagasi.

Blackberry

Minu aias on mitu marjapõõsast, ent sellise leidsin sealt esimest korda. Ta kandis mustsõstraid, mis olid pirakad nagu õunad. Kahjuks olid need vaid pooleldi küpsed. Võtsin paar ampsu sellegipoolest.

Supercomputer

Ma polnud seda kunagi kasutanud, sest see polnud täielikult kokku pandud, kuid mul on kodus superarvuti. Elar käis selle juthmeid iga päev külma voolikuveega jahutamas. Kuna mul eile lakkas tavalise arvuti monitor töötamast, siis ronisin selle teise arvuti taha. 

Aeg-ajalt jälgisin naabrite tegevust. Kuulsin kaht naabrit, kes nüüd pesitsesid mu kunagises vanaisa majas, rääkimas mulle külla tulemusisest. Ajastus poleks saanud viletsam olla. Mu maja oli must ja räpane, kuid see polnud kõige suurem probleem. Nimelt tuli mulle külla üks salaagent. Tema järel trügis kohe see paar sisse ning ma pakkusin neile teed.

Treachery

Käisin Tamrieli universumis. See oli suur ja ilus koht.

Lülitasin arvuti sisse ning istusin toolile. Toas olev onu hakkas oma sõbrale rääkima:

"No jälle ronib sinna, kus tal pole pistmist."

Järgnes minu halvustamine ja kuna arvuti oli tegelikult minu onu oma, siis ma lülitasin selle välja ja läksin teise tuppa. Möödus natuke aega. Nüüd tulid teised pereliikmed ja ma mõtlesin, et ka nemad ei taha muud kui tüli kiskuda, kuid tuli välja, et neil oli hoopis üks palve. Võtsin selle vastu.

Minu töö oli terve armee ühte kohta meelitada. Kuidas seda teha? Läksin kohe pealike juurde. Need olid 14 isandat, kes kõik kandsid sama helepruuni värvi rüüd. Peas olid neil kiivrid, millel kaks suurt sarve. Polnud võimalik öelda, kas nad üldse olid inimesed. Rääkisin nende juhiga, ülejäänud 13 istusid samas lauas. Sain ta nõusse ning ta vaatas ühe teise isanda poole ja täielikult hävitas ta. Helesinine valgusesähvatus, karjuv vari, lehvivad tumedad tiivad ja kadunud ta oligi. Nimelt olin reeturi välja andnud või vähemalt juhti veennud, et too oli reetur. Peale seda andis juht käsu liikuma hakata ning temaga 12 identset isandat lahkusid ruumist samal ajal, kui ta võttis kaheotsalise oda välja ja asus mind tapma. See tal ei õnnestunud ning ta leidis tänu mu taktikatele oma lõpu.

On ice

Oli öö ning pime. Sõitsin parklas autoga, esimene käik sees. Maa oli imelikult libe, seda kattis õhuke jääkiht. Enda ehmatuseks ei tundnud ma oma jalgade all pedaale. Sellest hoolimata julgustas isa mind sõitma. Me polnud sõitu ette plaaninud, kuid tema sõnul tuleb see kasuks ning nii ma sõitsingi aeglaselt parklast välja. Pööranud paremale, proovisin vasaku jalaga pedaale kompida ning leidsingi need. Sidur, pidur ja gaas. Edasi läks kõik ladusalt.

Mina ja Grete olime parajasti üksi kodus. Mäletan, et mul oli valida mitme asja vahel, üks neist oli näiteks vesi. Oleksin võinud vee elemendiks muutuda ning tahte korral end väiksemateks osadeks jaotada. Teine oli punane rüütel. Peale laheda ja hirmuäratava riietuse polnud tal mingit eelist. But red armor is an advantage in itself.

Mul oli spetsiaalne koht, kuhu ma oma isa majas kõik maiused olin ladunud. Seal oli komme, marju ja kõike muud head. Üks pulgakomm oli mingil naljakal viisil mähise kaudu ühendatud teise külge. Näitasin seda Gretele. Lapse mõistusele oli see naljakas ja naersime koos. Andsin talle ühe pulgakommi. 

Kööki oli miski tulemas. Kuidas seda kirjeldada? Roheline. Midagi koletise, inimese ja löga vahepealset. Läksin seda jalaga tagasi togima, kuid minema see ei läinud ning...

Undercover work

What`s there to say? Tegin tööotsi, olles undercover. Nothing too big ja ma ei tahtnudki väga palju tähelepanu. Seega hoidsin end tagasi ning uurisin töö kõrvalt igasuguseid asju. Mis selle mõte oli? Launching the grand plan. Muidugi pole eeltoodu lihtne ning those were just some baby steps.

Fantoom

Ma olen juba tükk aega tahtnud fantoomiks saada. Tegin sisseastumiskatse ja sain üle noatera endale koha ülikoolis. Sinna minnes leidsin aga, et mõnele ma ei meeldinud, kuna nendel polnud seda ainulaadset võimalust. Fantoomi elu oli erinev sellest, mis ma esialgu ette kujutasin, kuid siiski üsna huvitav.

Enter the chatroom

Sai veidi jalgpalli mängitud. Millegi pärast väravavahti ei olnud, mängus oli mitu palli ning mina seisin väravast vasakul ja muudkui lõin neid palle platsilt välja. Käisin ka ujumas ning hüppasin kõrgelt vette.

Vana jututuba oli juba tükk aega maas olnud. Üks inimene otsustas selle taas elustada ning leheküljele minnes laadis nüüd vana jututuba alla ja siis ilmus ülemisse ekraaniossa uus kollane aken. Inimesi oli seal tunduvalt rohkem kui eelmises, umbes 25 tükki. Ehk oli see seepärast, et alguses ongi väike boom, hiljem vaibuvad asjad maha. Nägin nimekirjas ka mõnda vana.

Jututuba muutus päris ruumiks. administraator oli nüüd vana kerge naeratusega naine, kes mängis klaveril Beethovenit, külastajad istusid pinkides ja kuulasid teda. Moderaatorid tegelesid muu tähtsaga, näiteks jagasid laiali lehti, mil olid noodid ja sõnad peal. Ma mõtlesin, et mina mingil juhul laulma ei hakka. Kui sunnitakse, lahkun.

Stsenaarium muutus veelgi. Nüüd olid kaks daami ebatavalises pidulikus riietuses ning parajasti toimus suurejooneline festival. Siinkohal proovisin hakata asjade käiku natuke muutma, kuid kuigi mul see mingil määral õnnestus, polnud ma täielikult teadvuslik ning kontroll enda üle puudus.

Unistuste rand

Mu ema viis mind, Margretit ja Mariat autoga randa. Küll aga esines mingi rike ja pidime seisma jääma. Mina ja Margret jäime sinna autosse, samal ajal kui teised kaks kadusid uue auto peale. Meie autos oli toitu, mis võimaldas paar päeva ära toituda. Nii me seal autos istusimegi. Päev sai otsa, tuli uus, möödus seegi  otsustasin ma randa kas või kõndida. Margret jäi autosse.

Peagi ilmus ema ja sain auto peale. Läksime randa, mis tegelikult ei olnud väga kaugel. See on rand, kus olen varasematel retketel mitmeid kordi käinud. Mis tõmbab mind sinna? Rand ise on üsna lihtne. Liiva on umbes 50 meetrit, siis tulevad lained. Kohe ranna alguses on üks restoran, kui seda üldse saab nii nimetada. Võib-olla on parem öelda putka. Seal käivad inimesed ning söök tehakse kohapeal valmis. Tükk maad edasi paremale minnes on mere ligidal suurem ehitis. Sel on puust platvorm, mille peal on võimalik laineid vaadelda, restoran ja katus. Inimesi ringleb seal palju, kuid katusel on tavaliselt üks silmatorkav tegelane.

Randa saabudes oli juba öö ning mul oli tõsine nälg. Läksime sinna "putkasse", kus leidis aset tavatu olukord. Kui putka oli minu eelmistel retketel töökorras olnud, siis nüüd oli justkui elekter välja lülitatud. Ükski pliit ei töötanud, kausis asetsesid kotletid, mis niisama seisid seal. Mu ema proovis seda märkamata midagi osta, kuid talle öeldi, et ei saa. Ta võttis rahakoti välja ja hoidis seda natuke aega nähtavana ning käes. Mõne sekundi pärast läksid pliidid punaseks, toit hakkas õlis särisema ja ema võttis paar eurot rahakotist välja ning andis need üle samal ajal, kui minu jaoks poetati ühte kaussi 3 kotletti. Lisaks valati kogu rasv peale. Tundus väga ebatervislik.

Kui ma ärkasin, polnud minu emast ja pliitidest mingit märki. Oli vaid seesama putka ja selle lähedal lõke, kus närustes riietes inimesed end parajasti soojendasid. Otsustasin minna mereäärsesse restoranimajja, ehk toob see mulle mingit selgust. Nii ma sinna jalutasingi. Kohale jõudes nägin umbes seitset inimest platvormilt restorani sisenemas. Ise ma restoranist midagi ei otsinud, kõndisin natuke puust platvormil ja läksin katusele. Seal oli paar inimest, seehulgas üks budist, kes istus värvikas üles-puhutud toolis. Ma ei hakanud temaga rääkima, temast poleks olnud mingit kasu.

Viskasin pilgu peale telefonile. Ehk tundub see lugejale nagu ulme, kuid telefon toimis ka GPS-seadmena, kõikide kontaktide asukoht oli mulle näha ja teada. Margret istus ikka veel autos. Huvitav, kas tal olid toiduvarud juba otsa saamas? Otsustasin igaks juhuks sinna minna ja Margret sealt ära tuua, kuid tee peal nägin ema autot. Minu ema koperdas tagaistmelt välja ja paistis, et ta oli joonud. Märkasin ka Mariat ja küsisin temalt, kas tema sõitis selle autoga. Vastuseks oli jah. Nii tore kui see ka näis, on Maria juhilubadeks liiga noor, kuid ma ei hakanud teda süüdistama. 

"Kas sa oled joonud? Miks!? Miks sa seda teed?"

"Ma tahan noor olla."

"Sa ei saa noor olla. Võid juua palju tahad, kuid nooremaks sa sellest ei saa. Tekitad vaid endale kahju."

"Ei," sekkus Maria, "ta on minu eest hoolt kandnud."

Mehed mustas

Aeg tuli kätte ja ma läksin ülikooli. Sain kohtuda oma kursusekaaslastega, enamik neist olid noormehed. Minu üllatuseks olin mina ja üks teine mees ainukesed, kes ülikonnas ei olnud. Poleks arvanud, et esimene päev niivõrd pidulik on. See teine tüüp oli veidra välimusega. Ta kandis prille, põsel tedretähnid ja hambad ulatusid suust välja nagu ta irvitaks kogu aeg. Veidi tuttav. Meenutas üht poissi, kes läks peale kolmandat klassi teise kooli.

Avastasin, et mu kehal on armid ja hakkasin neid kratsima. Mõnus?

Thicket of corruption

Eksamite tulekul käisin Haapsalus ning laenasin ühest koolist kolmelt õpetajalt aabitsad. Nad olid väga agarad mind aitama. 

Nüüd tuli aeg aabitsad tagasi viia. Ainuke asi oli selles, et mul polnud transporti. Vaatasin nimekirja ning leidsin, et võlgnen vaid ühe aabitsa, teised anti mulle päriseks. Rääkisin sellest oma emale ning too nõustus mind sinna sõidutama. Kui me kohale jõudnud olime, vaatasin ma oma koti sisse ning avastasin sealt üksnes mingi bioloogia õpiku. Kogu teekond oli mõttetu. Mu ema oli kiire vihastuma ning hakkas kohe füüsilist vägivalda kasutama. Vastasin samaga, ta kohkus väga. Seletasin talle, et see pole mingi lahendus ja nüüd ta teab, mis tunne on. Anyway, jõudsime koolihoonesse ning ta tegi kõne, arvatavasti sellele õpetajale. Kogu jutt oli mulle kuulda ja selgus, et ma oleks põhimõtteliselt võinud selle raamatu endale jätta ning tagastada polnud vajagi. Ta hakkas ära minema. Mul oli aimus, et nüüd pean koju jõudmise eest ise hoolitsema, kuid jalutasin temaga kaasa, kuna iialgi ei tea. Olukord läkski niimoodi, et tema sõitis autoga minema. Kuna ta sõitis minu suhtes vastassuunda, siis kõndisin talle natuke ette, et ta peatuks, kuid seda ei juhtunud. Mis seal ikka? 

Läksin ühele tuttavale tüdrukule Haapsalus külla. Ta oli mind nähes üliõnnelik ja kallist ma ei pääsenud. Sinna ma siiski ei jäänud. Õhtu saabudes hakkas linn muutuma. See ei näinudki enam välja nagu linn, pigem suur seeneniidistikust koosnev rägastik. A thicket of corruption. It left me expecting nightmares around every corner. What`s worse, the more the night went on, the more of a grim and horrendous place it became. Huvitav kogemus.

Dodging bullets

Ärkasin kuskil kell 11 telefonihelina peale. Tuli välja, et mulle helistas parajasti Anna. Kust ta mu numbri sai, seda ei tea. Igatahes kutsus ta mind esimese asjana esmaspäevaks enda juurde ja küsis, mida ma tahaks, et tema mulle süüa teeks. Olles just ärganud, saanud selle üllatuse osaliseks ja esimest korda tema häält kuulnud, ei osanud ma midagi spetsiifilist tahta. Hiljem mõtlesin, et oleks olnud hea kartuleid koos vorstikeste ja mädarõikaga süüa.

Läksin ühele vampiirile külla. Me olime varem detektiivitöös koostööd teinud ning oli põhjust arvata that someone is after us. Leidsingi ta surnuna. Lükkasin ta keha eemale ja nägin põrandal ID-kaarti ning muud, mis võinuks kasuks tulla. Ainuke probleem oli see, et ma ei mäletanud, kuidas neid üles võtta. Proovisin enterit, ctrl ja space key`d. Seejärel mõtlesin natuke ja mäletasin, et mõnikord on ka e kasutuses. Sellega sain üht-teist tehtud, kuid kõike vajalikku ei saanud sellegipoolest kätte. Olin parajasti e-võtit klõpsimas, kui märkasin silmanurgas tumedat kuju. Kükitasin, et jääda talle nähtamatuks, kuid ta oli juba mind märganud ja esimese asjana tulistas ta silmast koonusekujulise pronksist kuuli välja. Sellest õnnestus mul slow-motionis paremale põigelda, samas uurides seda tegelast. Raske öelda, kas ta oli inimene. Vasakus silmas põlev tuli, nagu terminaatoril. Robotlik hääl. Võin siin eksida, kuna tal olid parajasti riided seljas, mis varjasid teda, kuid tema vasak kehapool oli vist metallist. Minu suunas kuule tulistades andis ta oma robotliku häälega teada, et tema on vampiiritapja Van Denreich. Sound familiar? Eks ma põiklesin kõrvale ning liikusin majast väljapoole. Õieti polnud see enam maja. Tegemist oli minu kooli aktusesaaliga, juhtunu oli aset leidnud laval. Kas see kvalifitseerub puändina?

Perpertuum mobile

Vaatasin üht ringristmiku joonist, see polnud üldse keeruline. Samas oli mul raskusi teekonna määramisega ja pidin mitu korda uuesti alustama. Ehk oli asi vähenenud keskendumisvõimes?

Mõned sõbrad võtsid minuga Interneti kaudu kontakti. Nad ehitasid igiliikurit ning neil oli asja käimasaamisega veidi abi vaja. Masin ei olnud väga keerulise ehitusega. Üks puhur, mis oli juhtme kaudu ühendatud kastiga, mille sisust ma siin ei räägi. Ei mingeid linte ega hammasrattaid, mis kasutegurit tõstaks. Ma teadsin, mida teha ja nii ka tegingi, kuid ei saanud puhurit veel tööle ning kuna oli juba hilja, jätsin asja pooleli ja  läksin magama.

Voodis oli külm.

Ma olen paparazzi?

Kõige varasem asi, mida mäletan, on see, et ma sõitsin puunotiga ringi. Olin just Vabaduse puiesteelt ära keeramas, kohas, kus oli tee ääres kunagi putka. Seal samas nägin Elarit. Proovisin sõidu pealt tere öelda, kuid  rohkem kui "ter-" suust välja ei saanud, sest ma kihutasin temast siuhti mööda, nii kiire olin ma. 

Koju saabudes leidsin aia äärest rohelise eseme. Ei saa öelda, et see lilleõis oleks olnud, kuigi ta oli vastava suuruse ja peaaegu õige kujuga. Kindel olin vaid selles, et tegemist oli orgaanilise ainega. Majja jõudes hakkasin suppi keetma. See on põhimõtteliselt borš + pelmeenid. Küll aga märkasin, et ühe poti sisu läks mürkjalt roheliseks, pelmeenid olid tundmatu võõrkeha poolt nakatunud. Ega päästa polnud midagi, viskasin need minema.

Mingil hetkel leidsin end koolist. Mäletan, et parajasti toimus aktus ning, nagu tavaliselt, käis selle juurde show. Ka Herman oli seal. Kahjuks on edasine suur mäluauk, meenub vaid see, et läksin pärast poodi kedagi jälitama. 

Kuna olin juba poes, ei tahtnud ma läbi kassa tagasi hiilida, otsustasin seega shokolaaditahvli osta. Hiina shokolaad. Õieti ei näinud see üldse välja nagu shokolaad, pigem hoopis pakk täis üllatavalt jämedaid rohukõrsi. Sellegipoolest maitses ta väga hästi ja ma pistsin selle nahka ilma, et oleks kassasse läinud ja maksnud. Kuid nüüd tuli mängu see inimene, keda ma poodi olin jälitanud. Teda kirjeldada on raske. Ülikonnas, groteskse filmistaari näoga. Esimene asi, mis ta tegi, oli see, et ta viskas imeõhukese nööri lae külge, ühe elegantse lambi ligidusse. Seejärel hakkas ta mööda vaevalt nähtavat köit üles ronima, nägu lambi poole. Jõudnud lambiga ühele kõrgusele, võttis ta kes-teab-kust teise samasuguse nööri, riputas sellele kaks pallitaolist keha ja laskis need aeglaselt alla. "He dropped the balls," mõtlesin mina, kuid tegelikult oli tegemist kahe kommiga, mille ta oli tõenäoliselt mõnest pakist näpanud. Järsku märkasin Hermanit oma kõrval. Oli ta just sinna ilmunud või koos minuga nö filmistaari jälitanud? Ega ma sellele väga palju tähelepanu ei pööranud, kuna nüüd algas tõeline show, mis polnud aktusega isegi võrreldav. Ta tegi igasuguseid trikke, laulis ja ühel hetkel pooldus kaheks. Seda on võimatu seletada, kuid tema ette vasakule tekkis mustanahaline mees, kes laulis temaga kaasa. Oli see tema stand? Ei võtnud väga palju aega, kuni selliseid tekkis neli tükki ja originaal kadus üldse ära. Ma ütlesin naljatades Hermanile, et tüüp pööras mustaks, naersime selle peale. Kauemaks ma ei jäänud. Võtsin veel ühe hiina shokolaadi, läksin kassasse ja maksin ära.