Dodging bullets

Ärkasin kuskil kell 11 telefonihelina peale. Tuli välja, et mulle helistas parajasti Anna. Kust ta mu numbri sai, seda ei tea. Igatahes kutsus ta mind esimese asjana esmaspäevaks enda juurde ja küsis, mida ma tahaks, et tema mulle süüa teeks. Olles just ärganud, saanud selle üllatuse osaliseks ja esimest korda tema häält kuulnud, ei osanud ma midagi spetsiifilist tahta. Hiljem mõtlesin, et oleks olnud hea kartuleid koos vorstikeste ja mädarõikaga süüa.

Läksin ühele vampiirile külla. Me olime varem detektiivitöös koostööd teinud ning oli põhjust arvata that someone is after us. Leidsingi ta surnuna. Lükkasin ta keha eemale ja nägin põrandal ID-kaarti ning muud, mis võinuks kasuks tulla. Ainuke probleem oli see, et ma ei mäletanud, kuidas neid üles võtta. Proovisin enterit, ctrl ja space key`d. Seejärel mõtlesin natuke ja mäletasin, et mõnikord on ka e kasutuses. Sellega sain üht-teist tehtud, kuid kõike vajalikku ei saanud sellegipoolest kätte. Olin parajasti e-võtit klõpsimas, kui märkasin silmanurgas tumedat kuju. Kükitasin, et jääda talle nähtamatuks, kuid ta oli juba mind märganud ja esimese asjana tulistas ta silmast koonusekujulise pronksist kuuli välja. Sellest õnnestus mul slow-motionis paremale põigelda, samas uurides seda tegelast. Raske öelda, kas ta oli inimene. Vasakus silmas põlev tuli, nagu terminaatoril. Robotlik hääl. Võin siin eksida, kuna tal olid parajasti riided seljas, mis varjasid teda, kuid tema vasak kehapool oli vist metallist. Minu suunas kuule tulistades andis ta oma robotliku häälega teada, et tema on vampiiritapja Van Denreich. Sound familiar? Eks ma põiklesin kõrvale ning liikusin majast väljapoole. Õieti polnud see enam maja. Tegemist oli minu kooli aktusesaaliga, juhtunu oli aset leidnud laval. Kas see kvalifitseerub puändina?