Unistuste rand

Mu ema viis mind, Margretit ja Mariat autoga randa. Küll aga esines mingi rike ja pidime seisma jääma. Mina ja Margret jäime sinna autosse, samal ajal kui teised kaks kadusid uue auto peale. Meie autos oli toitu, mis võimaldas paar päeva ära toituda. Nii me seal autos istusimegi. Päev sai otsa, tuli uus, möödus seegi  otsustasin ma randa kas või kõndida. Margret jäi autosse.

Peagi ilmus ema ja sain auto peale. Läksime randa, mis tegelikult ei olnud väga kaugel. See on rand, kus olen varasematel retketel mitmeid kordi käinud. Mis tõmbab mind sinna? Rand ise on üsna lihtne. Liiva on umbes 50 meetrit, siis tulevad lained. Kohe ranna alguses on üks restoran, kui seda üldse saab nii nimetada. Võib-olla on parem öelda putka. Seal käivad inimesed ning söök tehakse kohapeal valmis. Tükk maad edasi paremale minnes on mere ligidal suurem ehitis. Sel on puust platvorm, mille peal on võimalik laineid vaadelda, restoran ja katus. Inimesi ringleb seal palju, kuid katusel on tavaliselt üks silmatorkav tegelane.

Randa saabudes oli juba öö ning mul oli tõsine nälg. Läksime sinna "putkasse", kus leidis aset tavatu olukord. Kui putka oli minu eelmistel retketel töökorras olnud, siis nüüd oli justkui elekter välja lülitatud. Ükski pliit ei töötanud, kausis asetsesid kotletid, mis niisama seisid seal. Mu ema proovis seda märkamata midagi osta, kuid talle öeldi, et ei saa. Ta võttis rahakoti välja ja hoidis seda natuke aega nähtavana ning käes. Mõne sekundi pärast läksid pliidid punaseks, toit hakkas õlis särisema ja ema võttis paar eurot rahakotist välja ning andis need üle samal ajal, kui minu jaoks poetati ühte kaussi 3 kotletti. Lisaks valati kogu rasv peale. Tundus väga ebatervislik.

Kui ma ärkasin, polnud minu emast ja pliitidest mingit märki. Oli vaid seesama putka ja selle lähedal lõke, kus närustes riietes inimesed end parajasti soojendasid. Otsustasin minna mereäärsesse restoranimajja, ehk toob see mulle mingit selgust. Nii ma sinna jalutasingi. Kohale jõudes nägin umbes seitset inimest platvormilt restorani sisenemas. Ise ma restoranist midagi ei otsinud, kõndisin natuke puust platvormil ja läksin katusele. Seal oli paar inimest, seehulgas üks budist, kes istus värvikas üles-puhutud toolis. Ma ei hakanud temaga rääkima, temast poleks olnud mingit kasu.

Viskasin pilgu peale telefonile. Ehk tundub see lugejale nagu ulme, kuid telefon toimis ka GPS-seadmena, kõikide kontaktide asukoht oli mulle näha ja teada. Margret istus ikka veel autos. Huvitav, kas tal olid toiduvarud juba otsa saamas? Otsustasin igaks juhuks sinna minna ja Margret sealt ära tuua, kuid tee peal nägin ema autot. Minu ema koperdas tagaistmelt välja ja paistis, et ta oli joonud. Märkasin ka Mariat ja küsisin temalt, kas tema sõitis selle autoga. Vastuseks oli jah. Nii tore kui see ka näis, on Maria juhilubadeks liiga noor, kuid ma ei hakanud teda süüdistama. 

"Kas sa oled joonud? Miks!? Miks sa seda teed?"

"Ma tahan noor olla."

"Sa ei saa noor olla. Võid juua palju tahad, kuid nooremaks sa sellest ei saa. Tekitad vaid endale kahju."

"Ei," sekkus Maria, "ta on minu eest hoolt kandnud."